Diabeedil (suhkurtõbi) on erinevaid vorme, millest levinumad on 1. ja 2. tüüpi diabeet. Kõrgenenud veresuhkru tase on iseloomulik kõigi diabeedivormide puhul. Vere glükoosisisaldus võib olla kõrge insuliini puudumise ja/või toime vähenemise tõttu. Insuliin reguleerib rakkudesse siseneva vere glükoosi hulka.Umbes 537 miljonil täiskasvanul maailmas on diabeet, enamik põevad 2. tüüpi diabeeti, ja eeldatavasti tõuseb see arv 2045. aastaks 783 miljonini. Ülemaailmselt on diagnoosimata diabeediga inimeste osakaal umbes 45%, kuid see näitaja varieerub 54%-st Aafrikas kuni 24%-ni Põhja-Ameerikas ja Kariibi mere piirkonnas.

2. tüüpi diabeet on haigusseisund, mille põhjuseks on insuliinitundlikkuse vähenemine (insuliiniresistentsus)  ja insuliinitootmise vähenemine püsivalt kõrge insuliinivajaduse tõttu, mis lõpuks koormab  kõhunäärme insuliini tootvaid rakke. Diabeet areneb sageli aeglaselt ja varem seostati seda peamiselt vanemate täiskasvanutega, kuid nüüd esineb diabeeti üha sagedamini ka noorematel inimestel ja noorukitel. Riskiteguriteks on geneetiline eelsoodumus, ülekaalulisus, vähene kehaline koormus, tasakaalustamata toitumine ja suitsetamine. 2. tüüpi diabeeti seostatakse nii mikrovaskulaarsete (väikeste veresoonte) tüsistuste (st retinopaatia, neuropaatia ja nefropaatia) kui ka makrovaskulaarsete (suurte veresoonte) tüsistuste (st südame isheemiatõbi, tserebrovaskulaarne haigus ja perifeersete arterite haigus) suurenenud riskiga.

Kui 1. tüüpi diabeeti põdevatel inimestel ravitakse täielikku insuliinipuudust peamiselt insuliinasendusraviga, siis 2. tüüpi diabeedi ravi keskendub esialgu elustiili muutustele, nagu füüsilise koormuse suurendamine, toitumise muutmine ja kehakaalu normaliseerimine, et parandada insuliiniresistentsust ja vähendada insuliinivajadust. Kui neist muutustest ei piisa, on saadaval ravimid, mida sageli manustatakse tableti kujul. Kui vere glükoosisisalduse reguleerimine on endiselt ebapiisav, võib olla vajalik insuliini manustamine ka 2. tüüpi diabeediga patsientidele.